Plaan oli hea, et järjepidevalt blogida ning hoida blogi aktiivsena. Kahjuks see jõud minust üle ei käi. Respekt neile, kellel kodus kasvamas lapsed ja on aega nende kõrvalt internetis möllata. Tunnistan, et istun ise ka muidugi interneti avarustes, kuid seda rohkem mobiili näppides kui läpakat toksides. Üks vahe ma üritasin läpakat tihti lahti võtta, aga ühel hetkel ma loobusin. Alati kui ma läpaka kätte võtsin, tegi poiss vankris häält.
Ega lihtsalt argipäevasi tegemisi olegi aega üles kirjutada. Ainuke variant on muidugi see, et kirjutan üles ja aega ning tahtmist leian, kirjutan. Mõelnud küll, et kirjutan sellest ja sellest.. nüüd ma siin olen, midagi ei mäleta. Kord kuus mil ma üritan end kätte võtta, et ka endal aastate pärast hea lugeda, kirjutangi postitusi teemal “Kuidas meil läheb?”
Oleme nüüdseks 5kuud ja 11päeva vana. Gaasivalud on seljatatud, juhhei. Üks paras õudne periood. Õhtuti nutsin koos lapsega kui muud moodi enam lohutada osanud. Vahest palusin andeks kui mõistsin, et olin hamba alla visanud midagi, mis beebile ei sobinud. Kord lubasin, et lõpetan rinnaga toitmise kui piin oli beebi nutuhoogusid kuulda. Seda lubasin ma aga pea iga õhtu, sest kuklas tiksus teadmine, et see ei käi nii lihtsalt.
Tänaseks on minu rinnad rinnapiimast tühjaks imetud. Tegelikult ilmselt ei olnud põhjus selles. Poiss hakkas lihtsalt kergemini ja lihtsamalt piima kätte saama ning milleks siis enam pingutada. Kõigepealt loobus ühest rinnast. Seejärel teisest. Lükkas end pulksirgeks ja nuttis lohutamatult. No kuidas ma siis surun talle rinda suhu? Sööb juba alates 2. elukuust rinnapiimaasendajat. Ei tunne end see läbi halvema emana kui laps ei saa rinnapiima. Olen ka seda meelt, et peaasi, et lapsel kõht täis oleks ja meel hea.
Hambaid meil veel pole. Kui eelmisel kuul tõbiseks jäi, panin selle kohe hammaste tulekuga ühte patta. Ei saanud ju endale süüd võtta, et võibolla olin ma lapse ise ära külmetanud. Nüüd tagant järele mõeldes kui suus endiselt hambaid pole, mõistan ma, et vist tõesti külmetasin toona lapse ära. Küll aga on viimasel ajal poiss üsna viril. Eriti just õhtuti. Kui muidu tegi aegajalt sellist veidrat kräunumist õhtuti ja üritas kellegi sõrmi suhu saada, et igemeid sügada. Siis nüüd on õhtuti üsna viril. Tavaliselt õnnestus vähemalt kussutades ta magama saada. Nüüd on elu näidanud, et see ei õnnestu mitte teps. Ööunele jääb ainult vankris kussutades ja hiljem siis tõstame voodisse.
Öösel nõuab vähemalt 1 korra süüa. Peale mida jääb ta ise tuttu tagasi. Vastavalt emme soovidele, kas siis emme enda kõrvale või paneb poisi oma voodisse. 😀 Elu on näidanud, et kolmekesi suures voodis magada ei saa. Mu selg on hommikuti niii valus, aga kahekesi saab. Nii et edaspidi kui Siim hommikul tööle läheb, võtan ma poisi enda kõrvale. Seda on nii vinge vaadata, kuidas poiss kõrval vaikselt ärkab. Kuna ta meil veel ei keera, siis peale pikka pusimist, keeran ma ta külje peale. Kas ta siis otsustab edasi magada või ärkab üles, keerates end ise selili. Avastades laelambi, millega juttu puhuda, sõrmi suhu toppida ja kui tekkki on lõpuks pealt rapsitud, saab ju varbadki kätte. Mõne aja pärast siis märkab, et emme on ka kõrval ja jälgib teda.
Väike pesake 