Eluolu

Viimasest postitusest on möödas peaaegu juba 2 kuud. Juhtunud on tegelikult nii palju ja igakord ma mõtlen peale mingit sündmust, et tänasest ma hakkan üritama neid üles kirjutama, aga ikka juhtub nii, et kas ununeb, poiss magab halvasti või muud toimetused tulevad vahele.

Lukas sai 12. märtsil juba 10-kuuseks. Minu jaoks on ta juba nii suur poiss, et lausa imelik on teda veel beebiks kutsuda. Tänaseks päevaks on üks asjalik poiss, käputab ja ajab end tugede najale püsti. Nüüd juba seisab ka ilma toeta mõned sekundid ja ei tudise enam nii väga. Kätest kinni võtta, siis teeb juba esimesi samme. Kui väsimus hakkab võimust võtma, siis tuleb jonni sees üks pikk rodu: Emme, emmme, emmmmee! Lisaks meeldib hullumoodi pättust teha – ehk kui emme või vanaema keelavad, siis naeran kavalalt ja teen uuesti. 😀

Eelmisel kuul jäi Lukas haigeks – nohu ja sellest tulenevalt ka köha. Haigusele järgnes kõhugripp. Nii emmel kui pojal. Õnneks langes see täpselt sellisele ajale kui Siimul oli puhkus. Aga ise mõtlesin, et kui ka poleks puhkus alanud, poleks teda tööle lasknudki. Mis on minust kasu kui ma ei suuda voodist ülessegi tõusta? Tol päeval koos pojaga olime terve päeva voodis. Kaks tundi magasime, pool tundi kuni tund aega üleval ja järgmine uni otsa kohe. Järgnevad päevad kui mina juba jalad alla sain, oli poja segaduses, et miks emme enam minu kõrval ei ole. Nii kui ära kadusin oli kerge jonn kerge tulemas.

Õues oleme seega vähe käinud, aga kui käisime, siis lasime poisil maailma avastada. Vanker peatuda hetkekski ei tohtinud, muidu oli oht, et laseb sealt jalga. Ühel hetkel vaatasin, et kutt on end maru ette toetanud, et vist hakkab uni peale tikkuma. Keerasin ta külje peale ja ei läinudki kaua mööda kui poja juba õndsat und tegi. Jõudsime maja juurde tagasi. Olime Siimuga tükk aega vankri juures ja rääkisime juttu. Lõpuks läks ta autot pesema ja mul hakkas külm ja mõtlesin nii kaua toas olla kui poiss ärkab. Panin veel beebimonitori, et siis vähemalt kuulen. Oli vast heal juhul 10 minutit möödunud kui monitorist tuli lapse nutt. Läksin kiirelt välja ja.. vanker tühi. Peaaegu arvasin, et Siim võttis lapse kui ma just hetk tagasi poleks teda auto juures näinud. Hell no. Mu laps oli vankrist end välja keeranud. Istus vankri kõrval. Ilmselt see nutt oli see ärkamise nutt ja ülejäänud aja lihtsalt chillis. Õnneks midagi ei juhtunud, aga mina küll värisesin nagu haavaleht. Teisel korral passisin terve aja kõrval ja lihtsalt ootasin, kuna poiss ärkab.

Seda postitust hakkasin ma kirjutama umbes nädal tagasi, praegu on juba 17. märts ja kell saab kohe 10 õhtul. Tol korral kui ma postituse kirjutamist alustasin, ärkas poiss õige varakult päevasest unest ja sinna mu võimalus läks ning tihtipeale ei viitsi õhtuti läpakat üldse kätte võtta.. mitte, et ma seda üldse igapäev kasutakski 😀

Tänase seisuga on Lukas ikka kõige pätim poiss, keda ma kohanud vist olen. Küll jäävad talle juhtmed ette, küll on vaja raamaturiiulist raamatuid alla tirida või selle najale end püsti ajada ja ülekõige armastab mängida ustega. Ja vist pole päriselt veel kedagi, kes suudaks teda selles takistada. Ta lihtsalt vaatab oma süütute silmadega otsa ja naerab, sel ajal kui mina üritan tõsine olla. 😛

Lõpetuseks ütlen seda, et käisime 15.ndal arstivisiidil ja täpsustasime oma andmeid. Poiss kaalub juba 11,2kg ja on 82cm. Woohhoo!

DSC_0067

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s