Võimlemine ja natuke juttu

Ma olin juba ära harjunud sellega, et Siimul oli puhkus ja saime koos võimlemas/ujumas käia. Poiss ei pidanud tagaistmel üksi olema. Kui nuttis, pistsin luti suhu või tegin nägusid või andsin juua või tegin mida iganes, et ta natuke veel vastu peaks. Tänasest sõidan ma taas temaga üksi. Täna oli samas jälle suur eelis, sain minna škodaga ja sellel on see variant, et saab kõrval istujal turvapadja välja lülitada. Nii saan ma sõidu ajal last kontrollida ja vajadusel lutti suhu panna.

Iseenesest algas hommik hästi. Kuigi alati kui kuskile on minek, siis oleks peaaegu nagu võimalus kauem tududa, aga sa ärkad äratuse peale, sest on vaja sättima vaikselt hakata. Õnneks on hea asi see, et kuigi mul äratuskell tiliseb, siis poissi see üldse ei sega. Sain enamvähem end juba valmiski panna kui poiss ka vaikselt ärkama hakkas. Lootsin küll mingi hetk lutti suhu pista, et magab äkki kauem, sest kell oli veel selline, et oleks võinud magada. Lihtsalt selleks, et ta väsib meil tunndi või pooleteise tunniga juba ära ja tahaks jälle tududa natukene. Aga kui ta täna ärkas 9 ajal ja 10 ajal oleks tahtnud juba tuttu ja kell 11 on meil füsioteraapia. Ei pane teda pooleks tunniks tuttu 😀 ja võib juhtuda, et selle poole tunni jooksul ei pruugi ma teda magamagi saada veel.

Emal oli hommiku poolik vaba. 10 ajal panin vigiseva poisi riidesse ja hälli. Ema arvas, et saab ta väljas turvahällis magama. Noh, mina juba tean, et nii lihtsalt ka need asjad ei käi. EI käinudki. Poiss oli üleval kui ma kord ka end välja aetud sai. Kell oli veel natuke enne poolt 11, aga vaatasin, et tasuks siiski liikuma hakata vaikselt. Olin 100meetrit ära sõitnud kui juba pidin peatuse tegema. Poiss loobus lutist nii, et see lendas ukse ja istme vahele. Egas midagi, autost välja ümber auto teisele poole lutti otsima.

Terve tee me ikka kaklesime. Küll ta vigises ja kaotas lutti. Ja siis otsustas ta natuke enne lõppu, Mammaste mäel, tuttu jääda. Liftiga 5ndale sõites oli meil liftis üks tädi veel, kes neljandale läks. Kommenteeris siis mu magavat last ja ütlesin, et näed, enne lõppu jäi tuttu ja nii oli plaksti Lukasel silmad lahti.

Füsioteraapias oli täna praktikant lisaks. Läksime sisse, siis oma võimleja ütles, et teeb paar kõnet. Ütles veel praktikandile, et anna mingi mänguasi seni. Küsisin, kas telekapult on veel alles. Sain vastuseks, et loomulikult on. (Lukasele meeldivad hirmsasti tehnika vidinad) Praktikant hakkas siis otsima. Vahepeal läks see mul juba täitsa meelest ära kui siis kuulsin, kuidas ta seda pulti tagasi otsis. Mõtlesin juba öelda, et kui ei leia, siis võib midagi muud ka. Ja siis avastas ta telekapuldi lihtsalt aknalaualt, mänguasja kastide kõrvalt. 😀

Poiss oli väsinud ja ilmselgelt tunni lõpuks oli üsna viril ja kergesti solvuv. Samas pidas ta vapralt vastu ja peatselt hakkasime end kodu poole sättima. Tagasi sõit jälle kaklesime Lukasega. Küll kaotas luti ja jorises, aga Himmaste ringteel sai uni temast võitu. Vaatasin, et nonii, jälle natuke enne kodu jäi magama. Aga asi lahenes kiirelt. Turvahälliga ülesse, tõstsin vankrisse ja vankriga rõdule ja magas ligi kaks tundi.

Sellest ajast saadik mil õues juba jahedamaks läks ja enam väljas ilma nautida ei saa, on minu jaoks see välja magama panek tõeline raketiteadus. Suvel oli lihtne. Ruttu mingid lühikesed riided selga. Vahest ei teadnud, mismoodi juuksedki on, peaasi, et silma ees poleks ja kõik. Nüüd välja minnes vaata, mis kraadid väljas on. Kõigepealt vaata ja mõtle, kuidas poiss riidesse ja mida endale selga panna. Ma võin kuhu iganes minna ja midagi selga vaadata, aga kui ma pean lihtsalt poisiga välja minema.. See on katastroof. Alates maist ja lõpetades septembri keskpaigaga, polnud ühtegi päeva, mil me väljas poleks käinud. Ma olin iga ilmaga temaga väljas ja ma isegi ei kujutanud ette, et ma võiks temaga päev otsa toas istuda. Nüüd istun toas ja vägisi aja vahepeal kark alla, pane end soojalt riide ja mine välja. Kui ma otsustan, et täna ei lähe. On mul süümekad. Lapsega väljas olen ja mitu tundi juba magab õues, on süda rahul ja olen iseendaga rahul. Ainuke, mida ma suudan täna veel mõelda on see, et nüüd saab küll ainult soojemaks minna. Jaanuar-veebruar on küll olnud neid suuri miinuseid, kuid siiski. Nüüd saab ainult kevad tulla ja siis suvi.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s