Jõulud 2017

Kui muidu blogisse ei jõua, siis need jõulud tuleb kindlasti üles märkida. Ma pole varem ka oma elu jooksul niipalju ringi rännanud kui nüüd koos Lukasega.

Eelmisel nädalal oli meil Siimuga mõistuse vaheaeg. Teadsime koguaeg, et päev enne jõululaupäeva peame minema ta isa juurde. Mõtlesime, et no sinna ju veel aega on. Kui siis sisuliselt päev varem avastas Siim kuupäeva vaadates, et juba järgmisel päeval on minek. (Paistab, et mul on mõistuse vaheaeg siiamaani. Jõululaupäev oli pühapäeval mitte esmaspäeval) Ilmselt seetõttu, et kodus peeti jõule 25.ndal.

23.nda hommikul ärkasime ~9 paiku. Teadsime, et kui Põlvas vaja käia, siis varakult. Kella 2st oodati meid juba Räpinas. Poiss vanaema hoolde ja kiiruga Põlvasse. Esmalt olid mul pakid pakiautomaatides. Korjasin need kõigepealt ära – mõnda oli veel vaja pakkida ja kinkida. Sain umbes aimu kui suuri kinkekotte mul veel vaja peaks minema. Edasi kaubamajja kinkekotte veel ostma ja mõte oli veel Räpinasse viidavatesse jõulu- ja sünnipäeva kottidesse (Siimu isa ja onu on kaksikud, so..) midagi juurde lisada, aga siis kui midagi kindlat otsida, siis pole miskit. Käisime ka Bauhofist läbi ja Selverist.. Kuid tulemusteta. Läksime ikka lihtsamat teed.

Jõudsime ~12 paiku koju. Poiss oli äsja ärganud. Poiss sõi kõhu täis ja hakkas riidesse panek. Hakkasime liiga vara liikuma. Peale kella 1 olime juba Räpinas ja ei osanud kuskil aega parajaks ka teha. Poiss oli turvahällis veidi rahutu. Läksime konsumisse. Aegajalt ma ikka jõuan sinna ja ikka ma otsin oma Aimat taga, aga kunagi teda pole. Seekord ka kõndisin taha otsa välja. Kui siis kuulsin, et keegi leiva-saia riiulite juures kastidega sahmerdab. Kui ma siis teda nägin, ma lausa kargasin kaela ja kallistasin teda nii nii kõvasti. Kõik, keda me tol päeval kohtasime ja kes poissi vaatasid. Ütlesid kui ühest suust, et issi poja. Kuid siis tuli see üks, kes lõpuks, lõpuks ütles, et täitsa emme. Jess!

Poes suutsime oma aja piisavalt parajaks teha, et Siimu isa juurde ära minna. Olime plaani paika ära pannud, et kui lauda istumiseks läheb siis Siim sööb kõigepealt ära, võtab lapse ja siis söön mina. Tegelikkus nägi ikka midagi muud välja. Siim jah hakkas sööma, aga mina sõin lõpuks külma toitu. Miks? Lukas hakkas ühel hetkel punnitama ja teadagi miks. Kõigele lisaks olin mähkmed maha unustanud. Poes me veel mõtlesime, et kui tõesti häda number kaheks läheb, siis saadan Siimu poodi. Lõpuks saatsingi ta poodi. Nii kaua lasin poisil voodis selitada ja ootasime. Kahjuks ei olnud see ka nii lihtne kui esmapilgul tundus. Poiss oli viril ja väsinud ning ei leppinud lihtsalt lamamisega. Otsustasin ta siis sülle võtta, mille tulemusel, hiljem avatsasin, et mähkme vahelt lekkis, nii sai poisi pidulik riietus määritud ja emme kleitki. Poisil olid vahetusriided õnneks kaasas, aga emme!?

Viimaks otsustasin mähkme siiski lahti võtta ja puhastama asuda. Vahest läheb siis ka poiss rahulikumaks. Õigel ajal otsustasin tegusteda. Peaagi saabus Siim ka paki mähkmetega tagasi. Mähe vahetatud, kuid poiss ikka rahutu. Pole ammu enam meil selline poiss, et hakkame süles kussutama ja poiss jääb kätel magama. Tema on oma vankriga ära harjunud. Otsustasin siiski proovida, midagi ju kaotada ei ole kui siis ainult koju minek. Läksin Siimu vanaema tuppa. Alguses proovisin pimedas ta ikka käe peale saada, et kussutada. Lükkas enda pulka ja muudkui ajab end üles tagasi. Tuli põlema tagasi ja vaatasime üksteist veel peeglist. Seejärel uuesti tuli kustu ja tema selg vastu minu keha ja kõndisin siis pimedas edasi-tagasi. Mõttes ümisesin mingit viisijuppi kui ühel hetkel avastasin, et poisil pea kuidagi maru lõdva ehk, et pea vajus muudkui ära ja siis jälle püsti. Selge, poiss magab. Sain ta voodisse tuttu ära panna. Imelik ka oleks kui ta poleks tuttu jäänud. Üle 3 tunni oli juba üleval olnud. Magas muidugi vähe – pool tundi. Samas parem kui mitte midagi. Otsustasime ka enamvähem siis minema hakata. Teel koju jäi uuesti tuttu.

Koju jõudes oli Siimul plaanis sõbra juurde minna. Mõtlesin algul kaasa minna, aga kui kuulsin, et mul venda ei olnud siin ja ema oleks jäänud kahe lapsega, loobusin. Ema muidugi rahustas mu maha, et ei ole tal hullu midagi, et võin minna küll. Ainuke aga oli see, et kui Siimuga kaasa lähen. Ei saa Siim niikaua olla kui ta tahaks. Aga kui üksi läheb, saab olla kaua soovib. Ometi oleks ta mu kaasa võtnud kui oleks olnud võimalust.. Nimelt helistas Siimu isa ja nad soovisid kohe samal õhtul meile tulla, et mu emale ka häid pühi soovida. See lõppes sellega, et nad olid ikka päris kaua siin. Siim sai lõpuks 11 paiku minema hakata, aga mina siis juba loobusin. Lukas oli vaja ööunne panna!

24ndal võtsime päeva üsna tavapäraselt vastu. Poisil jätkus pühade ajal öist und alati umbes 9ni. Siim magas edasi, aga mina läksin alati poisiga alla. Andsin lapse emale ja sain seni poisile söögi valmis teha. Tund kuni tund poolteist asjatas ära, peale mida nõudis magama. Tulin ülesse, panin ta vankrisse ja kussutasin tudule. Hiljem suutis ka veel ühe une teha ja kella 5 paiku hakkasime ennast pakkima ja poissi. Surnuaeda minek. Poisile sai veel eraldi tekk kaasa võetud, arvestades väljas külma tuult.. Teine variant oli muidugi panna kombe alla üks pusa juurde, aga siis ta oleks autosõidu ajal lihtsalt ära higistanud ja see poleks parem variant olnud.

Surnuaial saime kiirelt toimetustega ühele poole. Kutt oli teel sinna tuttu jäänud, aga vist tunneb ära kui teda juba käe otsas tassitakse, ärkab ülesse. Niiet hällis oli ta üsna nutune ja viril. Kuna plaan oli edasi vanaema juurde minna, uurisin maad, kas saame. Seal on see teema, et nad peavad koera kinni panema. Muidu süüakse meid ära ja laps veel lisaks. Rohelise tule saime, asusime teele. Jälle poest läbi – tort kaasa. Jõudsime maale. Tädi ja tädi mees olid juba kohal ja tegid kergeid ettevalmistusi. Pikapeale hakkas ülejäänud rahvas ka pudenema.

Kingitused kuuse all vajasid laiali jagamist. Otsustasin sel õhtul päkapikku mängida. Vahest peab see lause ikka paika, et jagajale jäävad näpud. Tegime sel aastal loosipakke + laste eraldi. Minule loosipaki tegija sai eelmisel päeval asjast valesti aru ja ei võtnud oma pakki kaasa. Aga see eest jäi ta lõpuks ikkagi vahele, et mulle tegi – see oli minu isa. Õnneks olen ma selles osas üsna rahulolev, et draamat ei teinud ja kui poleks ka pakki saanud, ei oleks ka lugu olnud. See aasta nautisin rohkem kingituste ja teiste õnnelikeks tegemist. Aga kuna ma teadsin, et mulle siiski on miskit. Palusin kodus oma paki kätte saamist siiski.

Sel õhtul kui maalt koju tulime. Oli poiss üliväsinud ja juba teel koju jäi magama. Jätsime ta turvahälliga koridori magama, mille peale ema kohe sõna võttis, et ma ta ikka riidest lahti võtaks. Nagu aimata võis, riidest lahti võtmise ajal ärkaska poiss ülesse ja ega ta siis enam magama ei jäänud. Lõpuks ei jäänud ta ka siis magama kui ta väsinud oli. Nutt, mis segunes üleväsimusest ja tundus, et ka kikuvalust. Kuigi ta on meil tänaseks 2 kiku omanik, ei saa ju välistada, et peaagi ka ülemised näole annavad. Ma juba lõpuks loobusin teda magama panemisest. Püüdsin kõike, aga tulutult. Ema soovis juba trepi juures head ööd kui palusin üles tal tulla. Et äkki temal õnnestub. Ennegi õnnestunud kui poisil magama jäämisega raskusi. Ei õnnestunud ka temal. Viimaks andsin nurofeni siirupit, mis on ühtlasi ka valuvaligisti, et kui tõesti kikuvalu on. Mingi imeläbi jäi poiss viimaks meil voodisse tuttu. Sügavama une ajal saime ta oma voodisse ringi tõsta.

25nda hommikul ei antud ka võimalust kauem magada. Poiss ärkas nagu ikka 9 paiku. Tol päeval oli plaani võetud Siimu ema juures käia. Mõtlesin veel, et poiss tuttu tahab minna, et siis paneme riide ja asume teele. Lõpuks mõistsin, et targem oleks esimene uni veel kodus teha, välja puhata ja siis sammud Räpina seada. Lukas ärkas umbes poole 12 paiku. Sõi kõhu täis ja hakkasimegi sättima. Siimu ema juures oli niiöelda jõululõuna, peale mida oli kingituste jagamine. See aasta oli ka seal loosipakid, kuigi me tegime ka ikka väikestele eraldi veel. Lukas pidas ka alguses üllatavalt hästi end üleval, viimaks hakkas temagi väsima. Pikka pidu meil ka paraku ei olnud, õigeaegselt tuli olla kodus – Jõuluvana tulekuks!

Alguses oli mõte korralikult ettevalmistuda Jõuluvana tulekuks – luuletused välja otsida ja selgeks õppida. Mida lähemale see aeg jõudis, seda üksluisemaks läksin, mida oligi arvata. Lootsin pääseda nutiinimesena ja oma luuletuse lugeda otse telefonist, aga Jõuluvanat see ei rahuldanud mitte üks teps! Seega loobusin ma luuletustest. Pääsesin patsu ja paiga. Siimuga ühised pakid lunastas Siim ise välja. Ja kui ma siis lõpuks olin pakkide jagamise ajal ühe luuletuse lõpuks enamvähem selgeks saanud.. ei olnudki enam mulle ühtegi pakki!

26ndal panin poisi tavapärasele enne lõunase unele. Ärkas viimaks, söötsin poisil kõtu täis ja riide. Võtsime plaani maal Memme juures käia. Juba tükk aega tagasi kui seal jälle käisime, näitas ta albumit, kus olid tema laste, laste-laste, minu ema jt pulmapildid ja ütles mulle, et soovib meie pulmapilti ka. Kuna teame isegi, et meie pulmapäev on kauges tulevikus veel, siis pulmapilte meie poolt seega ei tule. Otsustasime siiski, et piltiteta ta ei jää. Novembris pildistamas käies teadsime kohe, et need on need pildid, mis jõuavad Memmeni. Kätte saades ta muidugi teatas, et ta ootab pulmapilte ikkagi.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s