Lobisen niisama elust-olust

Alles oli kui rasedus nädalaid oli alla 20 ja ei jõudnud ära oodata, et neid juba rohkem oleks. Alguses sai päris hoolega neid numbreid vaadatud ja jälgitud. Kui nüüd keegi küsiks lambist ühel päeval, et palju nädalaid on, siis paneb mõtlema.. et noh, palju siis on 😀 Tänase seisuga peaksin olema 38+1

Endale ma eriti suur ei tundu, seega linnas käies ma ka eriti aru ei saa, et ma suur oleksin. Aga kui mõnd peegelpilti kuskilt näha, siis karju appi 😀 Eelmine nädal käisime Keidiga pildistamas ja sai metsade vahel paar sellist pilti tehtud, kus istusin samblal ja olin küljega.. senimaani kui neid pilte vaatan ja konkreetselt nende piltideni jõuan, hakkan kõva häälega röökima, et kui kui suuur ma ikka olen.

Nädalaid on mul juba omajagu, et päris paljudest maibeebidest on saanud märtsi- ja aprillibeebid. See paneb mõtlema, et kuna meil siis minek on. Haiglakott mul veel näiteks koos pole. Ise aiman ja arvan, et pudenen enne tähtaega aga ometi ei valmista ma end ette selleks millegi pärast. 😀

Mida aeg lähemale jõuab, seda rohkem külvab minus hirm. Tegelikult ma ei oska midagi karta. Ma alati mõelnud, et kui sünnitegevus hakkab pihta, siis esma tähtis on see, et jõuaksin õigel ajal haiglasse. Ja kui ma juba valutan.. siis tuleb teha kõik selle heaks, et need valud võimalikult kiirelt mööduksid. 😀 Loen neid sünnitusi, kellel beebs juba käes. Tekitab natuke hirmukõdi, aga samas.. mõnel läks kergemini, teisel raskemalt. Iga inimene on ju erinev 😀 Mõnel läheb esimese lapsega kiiremini, teisel raskemalt. Või hoopis teine laps tuleb kergemini kui esimene. Ei saa ju hirmu tekkida kellegi teise sünnitust lugedes, et appi nii käib see sünnitus.. Äkki ei käi. Ma ei ole Tema ju! 😀

Sai üks päev ette võetud ja Perekoolis käidud. Teemaks oli just nimelt sünnitus ja selle osakonnaga tutvumine. Noh, see tõi korralikult maa peale tagasi. Sellesmõttes, et kui miski enam maha ei rahusta, siis see loeng rahustas täiega.

Hehe, hirmust rääkides. Nädal tagasi käisin poistega Tartus kinos. Poole 9 seansile me ei jõudnud ja järgmine hakkas alles pool 11 õhtul 😀 Poisid vedasid kihla omakeskis, et ma pole elu sees nõus poole 11 seansile minema, a võta näpust, olin. Tegime nii kaua linna peal aega parajaks ja siis kui lõpuks saali saime.. Filmi algusest mingi pool tundi ma ei suutnud täielikult keskenduda.. Ma kartsin, et mul tulevad veed ära näiteks või et kas ma ikka jõuan õigel ajal haiglasse. Või mis siis saab kui mul valud hakkavad.. 😀 Kutt oli üliaktiivne ka veel. Tavaliselt kodus oleme 11 või poole 12 ajal voodis ja järsku on see rutiin sassis. Sest film kestis üle 2 tunni..

DSC_0249

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s