Kuidas ma lumetormiga koju sõitsin

Olin siin esmaspäevast reedeni kõik õhtused vahetused tööl. Mõtlesin, et päris huvitav jälgida iga õhtu, et kes käivad niimoodi igapäevaselt pidevalt poodi. Lõpuks oli kõik üks soust, sest ma ei suutnud meenutada, kas ma nägin üht inimest eile või üleeile. 😀 Päevad olid erinevad ainult sellepoolest, et nädala alguses oli rahvast vähem ja nädala lõpus nagu ikka, rohkem. Aga sellest ei tahtnud ma rääkida.

Kui ma nüüd hakkan meenutama, et mis päeval see hull lumetorm olevat olnud, siis pean telefoni appi võtma, sest tol õhtul tuli emalt sõnum, et ma äärmiselt ettevaatlik oleks.. See oli kolmapäev. Muidu nii väga ei pabistakski, aga autol lamellrehvid all 😀 ja mind on kaks. Kui iseendaga saaks veel kuidagi hakkama, siis väike inimelu mu sees paneb ikka mõtlema, kas tasub riskida..

Sai siis Siim ka kodutee otsalt peale võetud ja läks minna. Räpina linnast alates olin ziguli sabas ja ega ma ka maanteel temast pääsenud. Mõtlesin juba, et kui Leevaku ristis mul ikka veel ees tolkneb, siis lähen ma Kauksi kaudu. Õnneks keeras ta ise sealt ära. SÕitsin terve tee 70ga, mis on isegi hästi ma arvan. Arvestades seda, et terve tee oli täis tuisanud ja nähtavus oli halb. Mu taga tiksus ka üks auto, järeldasin, et kuna minus ta mööda ei sõida, ju siis väga aeglane ma siiski polnud 😀 Aga üsna sitt on ikka sellise ilma ja teeoludega teise taga sõita, sest nii kui mõnesse valli sisse sõitsin, siis see kõik ju lendas rataste alt välja ja sisuliselt teisele näkku.

Ja siis tuli see maanteede hirm.. veoauto. Kui nad niisamagi teevad ohtlikke manöövreid ja muid vigureid, juba niisama kui vastu tuleb, lööb kõhu alt õõnsaks. Oli ka seekord päris karm seis. Sisuliselt nagu valge sein tuli ette, mitte mingisugust nägemist hetkeks enam polnud. Ma juba vaatasin, et valge haagis paneb mulle otse sisse. Ma pole never ever midagi nii õudset kogenud vist. Hetk kui tõesti elu käib silme eest läbi. Ilma naljata oli Siimul ka kõrval vist junn jahe, sest no pikk kerge ohkamine tuli hiljem kui jälle “nägijaks” saime 😀

Mingi hetk olid kitsed ka teel veel.. Kui ma oleks üksi olnud, ei teagi kas ise olekski neid näinud. Üks asi see, et mina näen neid.. Teine asi see kui keegi sõidab su taga, pidavus on suht null.. eriti kui mingi äkk pidurdus eestpoolt tuleb.

Ma olin ikka õnnejunnis kui ma elusalt koju jõudsin. 😀

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s