Rõõmud & mured 1

Ma just tegin avastuse, et hetke seisuga on mul ilus ümmargune 27+0 nädalaid. 😀 Päris uskumatu! Algus aegadel ma nii jälgisin neid nädalaid ja ei jõudnud ära oodata, et see järjest suureneks. Ja nüüd ma pidevalt tööl ja tegemisi täis, et mul pole aega isegi jälgida enam. Vahepeal raseduskalkulaatorit vaatama, et mitmes nädal mul jookseb üldse 😀

Üks suur rõõm ootamise juures on minu jaoks vist vaid see, et laps trambib ja mürgeldab palju palju rohkem kui alguses üldse oli. Siis oli aegajalt tunda,et keegi nügib mind ja vahepeal surus põiele. Käisin wc’s ära, aga hetk hiljem oli jälle tunne nagu põis oleks mega täis, tegelt keegi lihtsalt sujuvalt surus sellele 😀 Nüüd on nii et kui rahulikult poollamavas asendis olen, siis tähelepanu köidab pidev liigutamine kõhus. Viimasel ajal vist sirutab jalgu. Tunnen kuidas kõht venib ja näha, kuidas kõht üles poole kerkib. See ajab nii naerma, samas on nagu okooou, et siit ei saa välja ju ja veits vara ka veel 😀 Üks õhtu lugesin raamatut. Siim ikka üritas kuulata ja vahepeal sai korraliku matsu vastu kõrva. Siim magama jäi, lugesin raamatut edasi kui ühel hetkel köitis mingi liikumine tähelepanu. Mõtlesin, et noh, Siimul käsi kuskil ja ju see liikus. Teine hetk oli veel kõvem mats ja siis sain aru, et okei, see vist pole Siimu käsi vaid keegi üritab tähelepanu saada. Liigutasin nii palju, et öösärki üles kerida, mille peale Siim ka üles ärkas ja sinna mu raamatu lugemine läks. 😀 Me vist üle tunni aja olime üleval ja jälgisime. Üks õhtu olin elustoas ja ju ma näppisin siis telefoni. Küünarnukk oli paremale poole alakõhule toetatud ja kui siis ühel hetkel korralik käevääratus oli.. ilmselgelt keegi müksas mind jälle 😀

Muresid on palju. Kuigi tegelikult.. Ma ei pea ühtegi neist päriselt muredeks, sest ma tunnen rasedusest mega suurt rõõmu. Aga mis on muutunud. Esiteks see, et ma olen veits armiline. Igalt poolt lugenud ja kuulnud, et kõik on suht paanikas, et oumaigad rasedusearmid. Ma vist see imelik, kes siis võtab seda loomuliku asjana. Pimesoole  armi pole ka näha ja pole meeleski, et mul see üldse on, mis need teised armidki siis ära ole 😀 Neid pmst pole nähagi, ainult siis kui väga vaadata. Ja need ka ainult alaseljal. See, kuidas need tekivad, on veel omaette teema. Ma kartsin seda tekkimist rohkem kuigi ega seegi midagi hullu ole. Mäletan jaanuaris (?) ilmselt käisime poistega väljas söömas ja just tol õhtul need tekkisid. Selline tunne nagu oleks mingi villane kampsun seljas olnud ja see hullult kõdistab sind vms 😀 ja tookord ka mõtlesin, et mingi kampsun ajab sügelema või kibisema imelikult. Järgmine päev taipasin vaadata, et mis see siis oli täpsemalt.

Teine mureallikas oli algus aegadel ikka need iiveldused. Detsembris peale 2,5kuud jäid mul need järgi, kuigi ma olin leppinud sellega juba, et see võib lõpuni välja minna. Nüüd on veebruarikuu käes. Lubasin endale, et viimane kuu mil ma veel tööl käin olen ka hommikusi vahetusi mitte ainult õhtud. Ma ei tea, kas selles on nüüd süüdi väsimus, aga kaks viimast hommikut ei püsi mul enam miski sees. Mõni vedelik veel püsiks, aga kui ampsata juurde mõnd puuvilja, siis võin kindel olla, et see tuleb välja. Täna hommikul töö juures oli lisaks ka hiljem halb olla.. Kahtlane. 😀

Mäluaugud!! Või mälukaotus? 😀 Tean, et selliseid asju juhtub, et midagi läheb kategooriliselt meelest või teed midagi väga väga imelikku. Imeliku all pean silmas, kuidas üks pani hambaharja midagi mõtlemata nõudepesumasinasse näiteks. Mul oli nädalavahetusel juhus, kus tulid sünnipäevad jutuks. Ja ma järsku ei suutnud välja mõelda vana ma olen – kas 22 või 23. 😀

Hormoonide möll! Mul need möllavad ikka totaalselt. Aasta lõpus oli seda rohkem tunda kui nüüd, arvan ma. Samas on selles osas päris palju muutunud, mina olen muutunud. Aga mõelnudki siin, et kas need muutused on tingitud hormoonidest või olen ma lihtsalt rasedusega nii palju muutunud. Et kas peale rasedust saab üldse miski enam korda 😀 Ma naudin rohkem vabadust. Ehk et suhtes olles tahan ma vabadust. Ei ma ei taha vabasuhet ega midagi, aga mul on oluline, et ma saan inimesega niisama ka läbi, ilma et me peaks pidevalt musitama ja kallistama ja kaisutama, sellesmõttes. 😀 Ja ma naudin rohkem pereseltsi. Jällegi mõtlen, kas see on hormoonidest või sellest, et me elasime vahepeal eraldi ja siis oskasin perekonda rohkem hinnata, just koosveetmise mõttes. Kõik õhtud ma istuks nende seltsis ja lihtsalt oleks.. Mis siis, et ma olen nüüd kodus. Ei taha ma kuskil üksi istuda, vaid mul on oluline, et ma olen ema-isa lähedal, et ma neid näen.. Kummaline 😀

Kops on pidevalt koos. Kõndida jõuan, aga kui treppidest pean käima, siis enne jääb minemata 😀 Kükitada võin, aga ma ei suuda end üles tagasi lükata. Kui siis ainult hooga.. 😀

Sokke ei saa enam niisama lihtsalt jalga või ükskõik, milliseid muid riideesemeid, mida peab jalga panema, nt püksid. 😀 Üleüldse on kõik riided väikseks jäänud. Jumal tänatud, et paanikat ei pea tegema, et appi, ma olen paks, mulle ei mahu riided enam selga 😀 Ükspäev just vaatasin oma valget talvejopet, et võiks sellega ka käia.. Ema ütles kohe, et sulle ei mahu see enam. Ei tahtnud enne uskuda kui oma silmaga näen.. Selga läheb, aga jep.. lukud ei ulatu kokku. Õnneks ma leidsin endale rasedate retuusid ja ma olen sellesmõttes päästetud, et kui midagi enam jalga ei mahu, siis need ikka mahuvad, palja peega ei jää 😀

Ja jalakrambid olid üks vahe väga teemas. Ärkasin keset ööd meeletu jalakrambiga, surusin hambad ristis labajalgu voodisse ja surusin keha üles, et neist ometi vabaneda. Ja siis magasin sujuvalt edasi.. Mõni hommik ärkasin ja imestasin, et öö elasin hästi üle. Ilma krampideta, aga kui siis jalale astuda, siis tunda kohe, et sääred on kinni..

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s