1. päev – Poola, Suwalki // 15.juuli-17.juuli

Võtsime kätte ja tegime ära. Kuni viimase päevani ei uskunud ma, et sellest midagi välja tuleb. Terve 15.ndale eelneva päeva ma olin kahtleval seisukohal. Sisetunne ütles, et ma ei peaks minema. Arvestades asjaolusid, et sisetunne või mõtte maailm suudab vahest nii täppi minna, kaalusin ma seda kahtluste ussi sügavalt. Kõige hullem variant oli mitte minemine. See, aga poleks kõne allagi tulnud. Kuna nii oleks reisi kõik väljaminekud ja kulud, kellegi teise rahakotist olnud. Sest just see, et kõik panustasid reisi oligi me päästerõngas, et me üldse minna saaksime!

Mu sisetunne mingis mõttes ei vedanudki alt. Hommikul kui me viimast kamba jõmmi peale võtsime, tuli välja, et tal ei ole ei kehtivad ID-kaarti ega passi. Sellele vaatamata, mõtlesime selle kohapealt silma kinni pigistada ja vaadata, mis saab. Ei saa Poola, siis ei saa. Oleme rohkem päevi Leedus ja reis sellepärast ära jää.

Kes teab, kus me otsaga jõudnud olime. Ilmselt Leedu. Kui järgmine avastab, et tal pole ID-kaarti. Eestis olles veel arvas, et peaks minema koju igaks juhuks passi võtma. Rahustasime maha, öeldes, et on veel üks isik ainult ID-kaardiga ja kui tema saad üle piiri, saad sinagi. Aga no sellega me ei arvestanud, et ID-kaart võiks ka järsku maha jääda. Vähemalt oli ühel kehtimata dokumendid kaasas kui teisel polnud sedagi.

Siim vaatas mulle surm tõsiselt otsa ja lausus sõnad: “Sul oli õigus.” Ma ei osanud neid hetki oma sisetundega seostadadagi, aga nii ju täpselt oligi.

Olime oma 10-20km ära sõitnud kui ID-kaardi koju “unustaja” teatas, et oli selle mu kulla kalli mehe rahakotti pannud, et pärast piiri peal kotist otsima ei peaks.

Poola piirile jõudmine tundus terve igavik. Võibolla ka see pärast, et Siim istus sangas ja mul oli au kõrval istuda.

Ega me keegi täpselt ette ei kujutanud, mis meid seal piiril ees ootab. Kõik rääkisid koguaeg, et Leedu-Poola piiril on kõige rangem kord üle saamisega. Reaalsus oli see, et sõitsime lihtsalt kontrollpunktist läbi ja huvi meie vastu keegi ei äratanud.

Poolas oli edasine siht jõuda Suwalkisse. Suwalkis hakkasime teeviitade järgi minema karavan kämpingu kohtadesse, aga suutsime ikka mõned korrad ära eksida. Nii me siis peatasimegi teepervel kaks noormeest kinni, et nende käest abi küsida. Nad sisuliselt said vene keelest aru, aga nad ei osanud vastata meile. Kui küsisime, et kus pool asuvad karavan kämpingud, siis nad kehitasid õlgu, et sa ei tea mis Su eeldavasti kodulinnas(?) toimub?

Suwalki kämping lõpuks jõudsime selleni. Ja no rohkem rahul ei saanudki olla. Maksime kohamaksud ära ja poodi. Hommikuks süüa ostma. Tagasi jõudes ega muud polnudki kui et riiete vahetus ja linna peale otsima mõnd söögikohta, kus kõhu täis saaks. Õhtu lõpetasime mingis Jaapani restoranis. Mõtlesin, et seal sushid ja asjad, aga pidin pettuma. Pidin leppima ülivürtsikate pastadega ja otsest isu tolleks hetkeks enam polnudki. Vähemalt sai pulkadega süüa. 😀

13669014_1212702995429992_7677668627510896889_n

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s