11 09 15 Esimeses vahetuses tööle

Poe uksed alles tehti lahti kui poodi sisenes üks härra. Tuli kassa eest ja jäi halls/mynthonite riiuli juures korraks seisma, rääkides miskit endamisi. Tuleb siis ringiga tagasi, ost sooritatud, hakkab väljuma kui jääb poolel teel seisma ja küsib, kas mul abielusõrmus sõrmes. Jään jahmunult oma sõrmi vahtima ja näitan talle kümmet sõrme ja lausun pikalt ei. Näha ju, et pole ja sõrmused kõrval olevates sõrmedes. Uurib seejärel, et kas käin kellegagi. Saades jaatava vastuse, küsib sellepeale kas tohib anda mulle oma numbrit, et “lihtsalt” suhelda ja et kõik naised on hirmus laisad, ei viitsivat tööd teha, aga noh.. Ma ju tööl, järelikult pole laisk. Küsib, mis mu tähtkuju on. Kaalud. No selge, kaalud ju kaaluvad kaua.. Okei. Ütlesin selgelt, et ärge andke mulle numbrit, ma niikuinii ei helista. Ära minnes karjub kaks korda kõva häälega oma numbrit.

Läheb siis umbes tunnike mööda ja see mees on mu kassa järjekorras. Ulatub mulle paberi. Peal kirjas telefoni number, kodune aadress ja nimi. No tere hommikust, kas mehed ei saa lihtsast eesti keelest ka enam aru?

Ilmselgelt ootab tänase päevani mu kõnet ja külla tulemist..

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s